Räpinas õpitakse asju ise tegema

Räpina on hea kodukoht, tunnustab Leo Kütt, kelle sõnul sündis Räpina loomemaja tahtmisest teha oma kandi inimeste ja eriti laste jaoks midagi ägedat ning kasulikku. Sütitav eeskuju oli saadud Soomest ühest sealsest loomemajast, mis õppereisil olnud seltskonna kohe ära võlus. Ning kuna inkubatsioonikeskusega tegelemise kogemus ja kontaktid olid olemas, kulus loomemaja ideest uste avamiseni vaid mõni kuu.

Nüüd on kaalukauss juba ammu viimase käes: kohalikel ettevõtjatel on hea äriabi kaudu küll värsket infot hankida, kuid muus osas saadakse paljuski ise hakkama. Elav näide, kuidas loomemaja on just laste seas omaks võetud, on ilmselt see, kui kohalikule koolile tehti varajasel hommikutunnil pommiähvardus. Enamik lapsi ei läinud siis mitte koju, vaid hulgakesti koguneti hoopis loomemajja, sest seal on turvaline. Üks teise klassi tüdruk oli aga näiteks looduskosmeetikaringist koju jõudes teinud ema sahtlis korraliku inventuuri: siit tuleb minema loopida kõik, sest see on täielik keemia!

Üheks põhjuseks, miks erinevad õpitoad noortele sära silma toovad ja nii palju huvilisi kohal käib, võib loomemaja juhataja arvates olla nende sundimatu õhkkond. Pole klassikalisele huvikoolile esitatavaid rangeid ettekirjutusi, et pead tegema nii või naa. Keelatud on, tõsi, teha usulist või poliitilist reklaami. Asja veab ennekõike siiras isetegemise õhin ja ringide juhendajate võimalus oma loomeoskusi järgmisele põlvkonnale edasi anda. „Teate, meie loomemaja on vist ainukene valla moodustatud sihtasutus, mille puhul isegi opositsionäärid pole ühtegi paha sõna öelnud,“ räägib Kütt.

On märgiline, et kui Räpinas käib koolis 350 õpilast, siis nendest omakorda neil igal nädalal ligikaudu 150. „See on ikka väga suur number ühe väikese maakoha kohta. See räägib sellest, et meil on hea elada.“ Eriti kui mõelda, et Räpinas on laste päralt veel ka spordi- ja muusikakool ning noortekeskus.

Kõige populaarsem on keraamikaring ja seejärel kokandus. „See tähendab, et igal nädalal on umbes poolsada last teinud koostööd käte ja peaga ega ole olnud pöialdega mingis aparaadis,“ tõdeb loomemaja juhataja. Ta naljatab, et on olnud mitu aastat „hädas“ – pole midagi maha kanda, kogu loomemaja inventar on terve. Koostöö siin toimib – et kui laps mingi asja võtab, paneb ta selle ka pärast töö lõpetamist tagasi ega jookse, hops, minema, nagu poleks tema asigi, kui midagi kogemata ka katki läheb. „Me usaldame lapsi ja nemad meid. Nad teavad, et seda, mida siin loomemajas tehakse, tehakse nende jaoks. Ja kui kõik väidavad, et noorus on hukas, siis mina ütlen, et ei ole!“

Seitsmendat põlve rätsep teab, mis aitab mäele

„Nüüd, kus me seda asja nii kaua oleme ajanud, ei saa me seda ometi pooleli jätta,“ ütleb rõõmsalt seitsmendat põlve rätsep Karin Mölder, Nelijakk OÜ omanik ja rahvusvahelise haardega klaasikunstnik. Nii-öelda ihurätsepatena tegutsetakse juba ajast, mil pealisrõivaste tellimusi esitasid Eestimaad valitsenud mõisahärrad. Tänu samale seosele tekkis ka ebatavaline ja pisut müstiline perekonna- ja ühtlasi ärinimi.

Karin ütleb, et töökultuur on nende Põlvamaa pereettevõttel veres ja välja ei saa. Teatud võrdluse võib tuua isegi pärandkultuuri edasi kandumisega. Äri ei pea ettevõtliku naise sõnul olema orienteeritud ainult kasumile, siis ei ohusta ka pankrot. Protsessi tuleb nautida ja seda, mida teed, pead väga armastama. Kui panustad oma tegevusse, annad endast kõik ja rühid edasi ainult tippkvaliteedis, tuleb raha niikuinii.

Üliolulised on ka töötajad. „Mu poeg oli muide neljane, kui õmbles tööstusmasina peal mulle kleidi,“ meenutab Karin ja kinnitab, et kahte ühesugust nende toodangu seas ei ole ning lattu ka midagi ei tehta. Plaanis on välja tulla ka täiesti eriomase kollektsiooniga, mis seob nii rõivast kui ka klaasi, sest Karin Mölder on ka kirglik klaasikunstnik. Talle meeldib selle kunstivormi sügavus ja mitmemõõtmelisus. Tema loomingut näidatakse ja ostetakse juba rohkem kui kümme aastat ka välismaal, sealhulgas praegu näiteks Šveitsis, Saksamaal ja Tšehhis.

„Näen, et igaüks peab oma liistude juurde jääma ja nii naljakas, kui see ka pole – elu hoiabki sind nagu nendes liistudes, viskab sind tagasi su enda vakku. Võid pürgida ise vasakule või paremale, aga see on nagu gravitatsioon. Ehk siis see, millesse sa oled nii palju panustanud, lihtsalt hoiab sind teel ja ongi kõik,“ kommenteerib Karin ja peab patuks nuriseda, kui tema loomeettevõtte käekäigu järele pärida. Mis seal salata – hea eeskujuna on ta tahes-tahtmata nii mõnegi oma endise töötaja omakorda loova ettevõtte juhiks välja koolitanud.

Kardinameistri käsitöö valmistab inimestele rõõmu aastaid

Kardinameister Kaidi Keskküla kolis oma perega koroona ajal tagasi sünnilinna Põlvasse ja asutas seal ettevõtte Solare Stuudio. Ta soovis endale paindlikumat töögraafikut ja tahtis lapsi üles kasvatada just kodukandis. Kogemust kardinaid valmistada oli juba kümne aasta jagu ja pealegi puudus Põlvamaal vastav teenusepakkuja.

Solare looming sünnib protsessina, kõik aknakatted tehakse tellimustööna ja standardmõõdus laokaupa ei olegi. Alustuseks külastab kardinameister mõnda kodu, kontorit või ühiskondlikku hoonet ning selgitab välja, mis on kliendi ootus – kas ruumi on vaja pimedaks saada või lihtsalt hubaseks muuta või vaid natuke võõraid pilke varjata. Ta täpsustab ka kõik väiksemad detailid, et kardinaid oleks hiljem mugav kasutada.

Ühtlasi antakse nõu, kuidas kogu interjöör ilusasti kokku sobiks. Ära pole öeldud ka keerulisematest projektidest, kus valmistööd tuleb paigaldada näiteks kuue meetri kõrgusele või kaldlagedele. Põnevaid väljakutseid on olnud palju ja Kaidi sõnul toob tema nüansirohke töö klientidele rõõmu aastateks. Lisaks võtab ta ka kardinate hoolduse oma õlule: „Tulen, võtan need eest ära, pesen-triigin ja riputan ka tagasi. See on väga mugav neile, kel puudub võimalus ja teinekord ka julgus seda ise teha.“ Sel aastal on Kaidi ettevõte hakanud käsitsi valmistama ka pehmet mööblit, näiteks tumbasid.

Kui riigihangetel osaledes on kardinatootjate konkurents tajutav ja pildis püsimiseks peab ettevõtja sõnul üsna palju vaeva nägema, siis Põlvamaa kohalik väikeettevõtja või eraklient toetab teist kohalikku hea meelega. Suur toetus on ka Arenduskeskuse näol – ei pea kunagi tundma, et jääd oma küsimusega üksi. Ka võimalust teiste loomeettevõtjatega õlad kokku panna Kaidi kindlasti kasutaks: „Põlvamaal on palju tublisid ja töökaid tegijaid, kes tihti siplevad oma tegemistes üksi ja siis paraku jääb ka ressursse väheks. Koos midagi ära tehes hakkaks see aga ka paremini levima ja tõstaks motivatsiooni,“ mõtiskleb ta.

Artikli ilmumist rahastatakse Kagu-Eesti programmist ja see ilmus esmakordselt reisijuht.delfi.ee portaalis.