Rubriik: Uudis

Tõrva kultuuriturg on kohalikele südamesse pugenud

Pall läks veerema selle aasta kevadel, kui tulihingeliste kultuurikorraldajate ühisest ideest sündis Tõrva Kultuuriturg. „Tahtsime hakata mingis kindlas paigas vahva ja kirju kultuuriga kauplema. Oleme alati imetlenud ka Telliskivi loomelinnakut Tallinnas. Tundus, et ka siia Tõrvasse on võimalik teha selle miniversioon,“ räägivad Triin Pärn ja Aigi Treumuth. Ka linnakese keskväljaku servas soiku jäänud maja omanik oli uute asukatega päri.

„Kultuur on väga lai mõiste – isegi puulõhkumisest on võimalik haarav häppening teha,“ ütlevad Triin ja Aigi. „Anname siin võimaluse oma kultuuri n-ö letti tuua. Kutsume kokku erinevaid omakandi loovisiksusi ja -ettevõtjaid, pakume neile näitusepinda, esinemisvõimalusi, mängulisust, elavdame kohalikku kultuurielu. Plaanime ka jõuluturu avada.“

Tugev noorsootöö taust ja kõikvõimalikelt festivalidelt kogutud inspiratsioon annab ettevõtlikule tandemile eelise märgata võmalusi, mis just noorte tähelepanu äratab. Triin ja Aigi, kes kohati tunduvat toimetavat vaid õhust, veest ja armastusest, on ära tabanud selle miski, mis inimesi kohale toob – koostöö ja kogukonna liitmine. „Tegime suvi läbi erinevaid projekte: töötube, kohvikutepäevi, kunstinäituse, filmifestivali koostöös Tõrva kinoga Koit. Siia on müügile toodud ülivinget disaini.“

Kohe alguses kaasati inimesi ka talgutele, et turumaja ennast sobivamaks sisustada, ning ka sellega tuldi hästi kaasa. „Suur rõhk on meil vanale uue elu andmisel, taaskasutamisel ja keskkonnasäästlikul tegutsemisviisil. Nii-öelda läbi lihtsuse kultuuri tutvustamisel.“

Tulevikuplaanidesse on sisse kirjutatud, et erinevate sündmuste taustal toimub ka käsitööturg. Tahe on edendada ka toidukultuuri, sealjuures korraldada temaatilisi õhtusööke. Ootamatult populaarne on kultuurituru maja ka sünnipäevade ja muude sündmuste korraldamiseks: just eraisikud tulevad ja tahavad ruume kasutamiseks võtta. „Ühtset etiketti ega ka steriilset õhkkonda siinsetel üritustel pole ja tundub, et see noortele inimestele just meeldibki, et oled siin ja siis on juba hästi.“ Majas (mis tegelikult on suur plekkseintega soojustamata, kütteta karkass) on tegelikult hea akustika. Mugavuse piiriks on praegu vaid see, et talvel on pisut külm.

„Oleme kohalikele südamesse pugenud,“ ütlevad kultuurituru eestvedajad, sest kogukond, kes nendega praegu koostööd teeb, on hästi lai. Soov ongi igapidi piire nihutada ja näidata muu hulgas seda, et mõni vana ese (mõne arvates sisuliselt prügi) võib olla täiesti erilise väärtusega. „Inimesed tulevad meile külla ja on hästi üllatunud, mis meil siin kõik on. Meie majas ei pea fotonäitust korraldama lihvitud kallites raamides, vaid tule ja üllata meie külastajaid oma loovusega!“

Vintage Studio majas saab päästmist vääriv mööbel uue elu

Kultuuriturust kõigest üks maja edasi lihvib ja viimistleb vana mööblit uuele elule Dagmar Kivi – suurte kappidega maadlev väikesekasvuline naine, kellele enda sõnul meeldis juba lapsena pööningul vanades asjades tuhnida. Olles mööbli korda tegemisega „vaikselt nokitsenud“ juba üle kümne aasta, on Dagmar terve Eesti peale tegelikult ilmselt kõige kauem järjepidevalt selles valdkonnas tegutseja. Ilus ja kasutuskõlblik mööbel on müügil Vintage Studio e-poes ja huvilised leiavad seda ka sotsiaalmeedia kaudu. Inimesed riputavad internetti ka ise fotosid tubadest, kuhu Dagmari looming on maandunud.

Otsekoheselt ütleb naine, et pole õppinud restauraator, vaid olnud iseõppija, kes teinud mööblit korda „ikka mitu rekkatäit“. Enamik sellest on männipuidust ja tulemus pole kunagi igav must-valge-hall. „Üldiselt on mul pigem värvilised asjad, aga mitte üleliia eklektilised. Esimesel hetkel vaatad sellist eset, et vau, kui äge, aga lihtsama välimusega mööbel sobib tegelikkuses rohkematesse kodudesse.“

Põhjus, miks Dagmar on aastate jooksul kindlalt oma rada suutnud ajada, peitub ta enda arvates selles, et ta ei mässa ega tolmuta vana mööbliga vastumeelselt: „Armastan oma tööd ja see ilmselt väljendub minu kappides ka. Suviti on ateljee uksed pärani, mulle meeldib inimestega suhelda. Tegelikult saab tulla kogu aasta vältel vaatama, mida ma siin Tõrva kesklinnas teen ning millised asjad on müügis. Neile, kes oma igapäevaelus tegelevad millegi muuga, on see kõik väga põnev. Tullakse ka ekskursioonile.“

Dagmari sõnul tuuakse tema juurde päris palju ka kodus kasutusel olevat mööblit, et naine selle korda teeks. Teatakse, et tal on olemas nii õiged vahendid kui ka töövõtted. Viimistletud mööbel on ilmselt ka parim reklaam Wise Owli mööblivärvidele, mida Vintage Studio maale toob. Samuti kasutab loomeettevõtja ka Vintro kriidivärve. „Teen kogu aeg tööd ja korraga on tules mitu rauda, sest kui sa ikkagi järjepidev ja kohusetundlik ei ole, siis seda äri ajada ei saa.“

Kui töökalt Dagmarilt pärida, milline filosoofia mööbli uuendamisega kaasas käib, ütleb ta, et marulihtne on minna poest uut asja ostma. On ta ju isegi IKEA-s jalutades mõelnud, et miks peaks inimene tema käest kapi ostma: „Aga paljudele meeldib just vana asja hõng ja kestvus. Mul on olnud ägedaid üle saja aasta vanu kummuteid, ühest leidsin kord Siberist kirjutatud kirja. Vanad asjad tekitavad sooja tunde, teevad kodu hubaseks. Inimesed oskavad tänapäeval vana uuega hästi kokku sobitada.“

Mis oleks, kui külastaks perega jõulumaad tuumaraketibaasis?

Rain Aunapu on videograaf, drooniehitaja ja meelelahutaja, kes ostis Valgamaal paar aastat tagasi maatüki, millel asub endine Nõukogude tuumaraketibaas. Kui külma sõja ajal hoiti seal ülisuuri rakkette suunaga Londoni peale, siis nüüd käiakse Inglismaalt elamuskeskuse Raketibaas R-12 eriskummalises ja moodsa helitehnikaga pikitud miljöös rajul muusikapeol. Koos õe Annika ja sõbra Hennriga korraldatakse raketibaasi angaaris rahvusvahelise haardega muusikasündmusi. Tuntum neist on Neoonreiv. „Meil ei ole klassikaline kultuurimaja. Tahamegi mõelda raamist välja ja korraldada selliseid sündmusi ning teha selliseid asju, mis täpselt siia sobivad. Lisaks meelelahutusele soovime siin ka paiga enda ülipõnevat ajalugu esitleda: ekspluateerida saab seda siin lõputult ja interaktiivselt, aga miniatuurne väljapanek on juba praegu olemas.“ Maha on juba peetud ka raketibaasi esimene pulm – pruutpaar ei soovinud midagi üksluist.

Rain meenutab, et koolipoisina kolas ta kambakesi sealsamas metsas punkrites ja otsis vanemate teadmata adrenaliini. Angaari uksed olid toona alati kinni ja tekkis huvi, mis seal sees võiks olla. See on ilmselt ka põhjus, miks see koht talle nüüdseks südame külge on liimitud – lapsepõlveunistused kipuvad täide minema. Pealegi on tegemist Eestis ainukese praeguseks ehituslikult nii hästi säilinud raketibaasiga.

Koos sõpradega peab Rain ka maskuliinseid Šoti mägiveiseid ja avab sel aastal raketibaasis ekstravagantse ja ainulaadse jõulumaa kõigile, kes perega traditsioonilisest versioonist väsinud. Midagi huvitavat teha ja vaadata on seal igas eas. Traditsiooniline jõulutunne kohtub raketibaasi omanike sõnul ulmelise futurismiga: näha saab valgusinstallatsioone, on 360 Video Booth, meisterdamistuba ja matkarada ning plaadikeerutajana astub üles Jõuluvana.

Rain ütleb, et kehva kohaga ei aitaks ka hea turundus. Neil on aga salapära, vanad majad, ilusad männimetsad ning maast leitud võimalus teistest erineda. Ära kulub ka tema oskus teha suurepäraseid videoid ja reklaamklippe ning Hennri on proff DJ. „Investeerime siia taristusse ja areneme iga peoga. Kui kõik väikelinnades kiruvad, et midagi teha ei ole, siis minu mõtteviis on teistpidine: kui midagi ei ole, tee ise! Ja see, mida sa oma kogukonnale annad, tuleb heas mõttes ringiga tagasi. See toimib!“ ütleb oma kodukoha patrioot, kellel pea plaane täis.

Artikli ilmumist rahastatakse Kagu-Eesti programmist ja see ilmus esmakordselt reisijuht.delfi.ee portaalis.

Räpinas õpitakse asju ise tegema

Räpina on hea kodukoht, tunnustab Leo Kütt, kelle sõnul sündis Räpina loomemaja tahtmisest teha oma kandi inimeste ja eriti laste jaoks midagi ägedat ning kasulikku. Sütitav eeskuju oli saadud Soomest ühest sealsest loomemajast, mis õppereisil olnud seltskonna kohe ära võlus. Ning kuna inkubatsioonikeskusega tegelemise kogemus ja kontaktid olid olemas, kulus loomemaja ideest uste avamiseni vaid mõni kuu.

Nüüd on kaalukauss juba ammu viimase käes: kohalikel ettevõtjatel on hea äriabi kaudu küll värsket infot hankida, kuid muus osas saadakse paljuski ise hakkama. Elav näide, kuidas loomemaja on just laste seas omaks võetud, on ilmselt see, kui kohalikule koolile tehti varajasel hommikutunnil pommiähvardus. Enamik lapsi ei läinud siis mitte koju, vaid hulgakesti koguneti hoopis loomemajja, sest seal on turvaline. Üks teise klassi tüdruk oli aga näiteks looduskosmeetikaringist koju jõudes teinud ema sahtlis korraliku inventuuri: siit tuleb minema loopida kõik, sest see on täielik keemia!

Üheks põhjuseks, miks erinevad õpitoad noortele sära silma toovad ja nii palju huvilisi kohal käib, võib loomemaja juhataja arvates olla nende sundimatu õhkkond. Pole klassikalisele huvikoolile esitatavaid rangeid ettekirjutusi, et pead tegema nii või naa. Keelatud on, tõsi, teha usulist või poliitilist reklaami. Asja veab ennekõike siiras isetegemise õhin ja ringide juhendajate võimalus oma loomeoskusi järgmisele põlvkonnale edasi anda. „Teate, meie loomemaja on vist ainukene valla moodustatud sihtasutus, mille puhul isegi opositsionäärid pole ühtegi paha sõna öelnud,“ räägib Kütt.

On märgiline, et kui Räpinas käib koolis 350 õpilast, siis nendest omakorda neil igal nädalal ligikaudu 150. „See on ikka väga suur number ühe väikese maakoha kohta. See räägib sellest, et meil on hea elada.“ Eriti kui mõelda, et Räpinas on laste päralt veel ka spordi- ja muusikakool ning noortekeskus.

Kõige populaarsem on keraamikaring ja seejärel kokandus. „See tähendab, et igal nädalal on umbes poolsada last teinud koostööd käte ja peaga ega ole olnud pöialdega mingis aparaadis,“ tõdeb loomemaja juhataja. Ta naljatab, et on olnud mitu aastat „hädas“ – pole midagi maha kanda, kogu loomemaja inventar on terve. Koostöö siin toimib – et kui laps mingi asja võtab, paneb ta selle ka pärast töö lõpetamist tagasi ega jookse, hops, minema, nagu poleks tema asigi, kui midagi kogemata ka katki läheb. „Me usaldame lapsi ja nemad meid. Nad teavad, et seda, mida siin loomemajas tehakse, tehakse nende jaoks. Ja kui kõik väidavad, et noorus on hukas, siis mina ütlen, et ei ole!“

Seitsmendat põlve rätsep teab, mis aitab mäele

„Nüüd, kus me seda asja nii kaua oleme ajanud, ei saa me seda ometi pooleli jätta,“ ütleb rõõmsalt seitsmendat põlve rätsep Karin Mölder, Nelijakk OÜ omanik ja rahvusvahelise haardega klaasikunstnik. Nii-öelda ihurätsepatena tegutsetakse juba ajast, mil pealisrõivaste tellimusi esitasid Eestimaad valitsenud mõisahärrad. Tänu samale seosele tekkis ka ebatavaline ja pisut müstiline perekonna- ja ühtlasi ärinimi.

Karin ütleb, et töökultuur on nende Põlvamaa pereettevõttel veres ja välja ei saa. Teatud võrdluse võib tuua isegi pärandkultuuri edasi kandumisega. Äri ei pea ettevõtliku naise sõnul olema orienteeritud ainult kasumile, siis ei ohusta ka pankrot. Protsessi tuleb nautida ja seda, mida teed, pead väga armastama. Kui panustad oma tegevusse, annad endast kõik ja rühid edasi ainult tippkvaliteedis, tuleb raha niikuinii.

Üliolulised on ka töötajad. „Mu poeg oli muide neljane, kui õmbles tööstusmasina peal mulle kleidi,“ meenutab Karin ja kinnitab, et kahte ühesugust nende toodangu seas ei ole ning lattu ka midagi ei tehta. Plaanis on välja tulla ka täiesti eriomase kollektsiooniga, mis seob nii rõivast kui ka klaasi, sest Karin Mölder on ka kirglik klaasikunstnik. Talle meeldib selle kunstivormi sügavus ja mitmemõõtmelisus. Tema loomingut näidatakse ja ostetakse juba rohkem kui kümme aastat ka välismaal, sealhulgas praegu näiteks Šveitsis, Saksamaal ja Tšehhis.

„Näen, et igaüks peab oma liistude juurde jääma ja nii naljakas, kui see ka pole – elu hoiabki sind nagu nendes liistudes, viskab sind tagasi su enda vakku. Võid pürgida ise vasakule või paremale, aga see on nagu gravitatsioon. Ehk siis see, millesse sa oled nii palju panustanud, lihtsalt hoiab sind teel ja ongi kõik,“ kommenteerib Karin ja peab patuks nuriseda, kui tema loomeettevõtte käekäigu järele pärida. Mis seal salata – hea eeskujuna on ta tahes-tahtmata nii mõnegi oma endise töötaja omakorda loova ettevõtte juhiks välja koolitanud.

Kardinameistri käsitöö valmistab inimestele rõõmu aastaid

Kardinameister Kaidi Keskküla kolis oma perega koroona ajal tagasi sünnilinna Põlvasse ja asutas seal ettevõtte Solare Stuudio. Ta soovis endale paindlikumat töögraafikut ja tahtis lapsi üles kasvatada just kodukandis. Kogemust kardinaid valmistada oli juba kümne aasta jagu ja pealegi puudus Põlvamaal vastav teenusepakkuja.

Solare looming sünnib protsessina, kõik aknakatted tehakse tellimustööna ja standardmõõdus laokaupa ei olegi. Alustuseks külastab kardinameister mõnda kodu, kontorit või ühiskondlikku hoonet ning selgitab välja, mis on kliendi ootus – kas ruumi on vaja pimedaks saada või lihtsalt hubaseks muuta või vaid natuke võõraid pilke varjata. Ta täpsustab ka kõik väiksemad detailid, et kardinaid oleks hiljem mugav kasutada.

Ühtlasi antakse nõu, kuidas kogu interjöör ilusasti kokku sobiks. Ära pole öeldud ka keerulisematest projektidest, kus valmistööd tuleb paigaldada näiteks kuue meetri kõrgusele või kaldlagedele. Põnevaid väljakutseid on olnud palju ja Kaidi sõnul toob tema nüansirohke töö klientidele rõõmu aastateks. Lisaks võtab ta ka kardinate hoolduse oma õlule: „Tulen, võtan need eest ära, pesen-triigin ja riputan ka tagasi. See on väga mugav neile, kel puudub võimalus ja teinekord ka julgus seda ise teha.“ Sel aastal on Kaidi ettevõte hakanud käsitsi valmistama ka pehmet mööblit, näiteks tumbasid.

Kui riigihangetel osaledes on kardinatootjate konkurents tajutav ja pildis püsimiseks peab ettevõtja sõnul üsna palju vaeva nägema, siis Põlvamaa kohalik väikeettevõtja või eraklient toetab teist kohalikku hea meelega. Suur toetus on ka Arenduskeskuse näol – ei pea kunagi tundma, et jääd oma küsimusega üksi. Ka võimalust teiste loomeettevõtjatega õlad kokku panna Kaidi kindlasti kasutaks: „Põlvamaal on palju tublisid ja töökaid tegijaid, kes tihti siplevad oma tegemistes üksi ja siis paraku jääb ka ressursse väheks. Koos midagi ära tehes hakkaks see aga ka paremini levima ja tõstaks motivatsiooni,“ mõtiskleb ta.

Artikli ilmumist rahastatakse Kagu-Eesti programmist ja see ilmus esmakordselt reisijuht.delfi.ee portaalis.

Loomeinimesi ühendava paiga soov oli Võru kandis õhus, kui paar ettevõtlikku naist seitse aastat tagasi kokku said ja kesklinna tagasihoidliku maja teisele korrusele end säästlikult sisse seadsid. Toona ei hoomanud nad ka ise, milliseks kasvulavaks selline algatus mõne aastaga kujuneda võib. Teadagi ju neid põlve otsas nohistavaid muutliku meelega kunstiinimesi – kaua see õhin ikka kestab, arvati kõrvalt.

Ent lendu lastud sõna pundist, kes Võrus pinda otsib, tõi soovijad kokku vaid nädalaga. Kui esimene aasta oli rohkem sisseelamiseks, siis mõni aeg hiljem vallutas kunstitegu kogu Liiva tänava 11a maja keldrist katuseni. Praegu tegutsevad ates koos väga erinevad loomeettevõtjad, kellest osa toimetab otsapidi juba kõrval asuvas hooneski. Ja asjaosalistele eneselegi märkamatult on „loomemaja“ kohalikus kõnepruugis asendunud sõnaga „loomekeskus“.

Ate loomekeskusele otsitakse parasjagu ka võimekat juhti, kes seni orgaaniliselt kulgenud Kagu-Eesti ettevõtmise mõjusamalt kokku traageldaks ja sellele loomeettevõtjate võrgustikus veelgi suurema kõlapinna looks.

Kunst ei ole vaid see, mis seinale riputatud

Ate maja kohta on öeldud, et inimesi õpetatakse ja harjutatakse seal kunstiga, mis ei ole alati seintel. Kunst pole ju vaid maal või foto – see on ka kõikjal mujal. Võru Liiva tänava loomekeskus koosneb erinevatest kunstistuudiotest – kellel milline kitsam suund on. Ate majas tegutsevad tekstiili- ja nahakunstnikud, keraamikud, tehakse makrameed, graafilist disaini, foto- ja videokunsti, luuakse brände ning korraldatakse kultuurisündmusi. Tulevikus võiks seal, miks mitte, ka erinevaid nutikaid teenuseid lisaks pakkuda. Ilusaid ja ainulaadseid tooteid saab kohapeal ka osta ja loomingulist vaibi jagatakse ates ka avalikkusega, korraldades avatud uste päevi, töötube, disainilaatu. Hoovis on korraldatud ka erinevaid kontserte.

Ate öine jõuluturg

Tavapäraselt toimub igal aastal ate disainiturg – öine jõululaat. Sel aastal on see 12. detsembri õhtul. „See on hetk, mil terve meie maja ja ka hoov elab, kõik uksed on lahti. Ja ka midagi ostmata on ülipõnev vaadata, kuidas asjad siin majas sünnivad,“ räägib ate üks asutajatest, kultuurikorraldaja ja loovstrateeg Kristel Onno. „Detsembris on jõululaatu meeletult palju ja need kõik on tavaliselt laupäeviti või pühapäeviti. Meie teeme siis reede õhtul. Eesti disaini saab jõulukingiks soetada otse ateljeedest. Lisaks on meil külaliskauplejad, enamasti Lõuna-Eesti disainerid, kunstnikud, kes tulevad siia oma asju müüma. Minu teada on see Kagu-Eestis ainus omasugune väljapanek, mis jõulude eel toimub,“ ütleb ta.

Sünergia loob võimalusi

Noorte loojate jaoks on ate kahtlemata majanduslikult mõistlik stardiplats, kuid n-ö omasugustega koosolemisest võimendub ka looming. Ate ei paku üürile ainult projektiruume, mida oma näo järgi sättida saab. Ta inspireerib ka oma võimalustega.

Kristel Onno, kes asutas koos õega oma loovagentuuri Poolpäev ate koosviibimiste käigus tekkinud arutelude mõjul, ütleb, et kõige tähtsamad on inimesed – võimalus oma muresid ja rõõme teistega jagada. „Kui saad ettevõtjana vahepeal omataolistega suhelda, saad aru, et kõigil on aeg-ajalt raske. Pole harv juhus, kui naabrid annavad üksteisele head nõu, kuidas takistusi ületada või ollaksegi n-ö üksteise mentorid. Meie maja võlu on omavaheline suhtlus. See on see, miks inimesed meile tulevad,“ ütleb ta ja lisab, et suhtlema jäädakse ka nendega, kes ate majast edasi liikunud. Ate loomekeskust teatakse nii Tartus, Põlvas kui ka Tallinnas. Samas päris kohaliku Võru kandi inimese jaoks võtab teinekord paar aastat aega, et sisse astuda: „teate, ma kuulsin, et siin on midagi“.

Pidev ideede ja kogemuste vahetamine ongi tõeline tõuge

Ate tuumiku üks erilisemaid inimesi on tekstiilikunstnik Janika Solmann (@naturalsolmann), kes jäädvustab oma stuudios naturaalsetele kangastele Lõuna-Eesti looduse ilu ja hingust. Taimetrüki tehnikat ja looduslikke pigmente kasutades loob ta täiesti kordumatuid esemeid, alates õhulistest siidsallidest kuni omanäolise sisustuskunstini. „Iga ese sünnib omas rütmis, sõltudes aastaajast ja konkreetsest taimest, ning jutustab seetõttu täiesti oma põneva loo. See on aeglane ja jätkusuutlik mood,“ ütleb kunstnik, kes jagab ka töötubades kogemust, kuidas kunsti ehtsa loodusega luua.

Võru atega liitudes leidis Janika esimese hooga seinad ja lae – koha, kus oma unistusi teostama hakata. Kuid peagi mõistis, et sai kaasa ka hindamatu kogukonna ja suure hulga uusi kontakte ning teadmisi. „Tihti sünnib parim idee või lahendus just kohvipausi ajal naaberstuudios juttu ajades. Või teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kes teab olukorrale lahendust. See pidev ideede ja kogemuste vahetamine ongi see tõeline tõuge, mis on minu ettevõtet edasi viinud ja julgustanud suuremalt mõtlema. Lisaks see, et kui näed teisi edasi liikumas, tekib endalgi soov pingutada,“ ütleb ta.

 

Ate annab jõudu areneda

„Siin on minu professionaalne kodu. Koht, kus saan oma stuudio vaikuses rahulikult süveneda. Aga kui uksest välja astun, tunnen kohe teiste tegijate loovat energiat. See on parim ravim loomeinimese üksinduse vastu – teadmine, et sa ei ole oma ideede ega muredega üksi, annab tohutult jõudu. See on kindel tugipunkt, kus minu looming saab areneda,“ kinnitab Janika Solmann.

Väga ate meelt on ka tekstiili- ja nahakunstnik Eleriin Seim, kes on enda sõnul ettevõtjana siin kasvanud ning julgemaks muutunud. Ta loob disaintooteid, mis on minimalistlikud, praktilised, kvaliteetsed ja ajatud – pika elueaga ning vastavad tänapäeva vajadustele. Eleriini jaoks on oluline jätkusuutlikkus, ringmajandus, tema tooted on parandatavad ja sageli mitmeotstarbelised. Ta valmistab nahast käsitsi aksessuaare ja kotte ning jagab oma oskusi rõõmuga ka töötubades. Ta on kunstnik, keda tuntakse tihti ära just tema käekoti järgi.

Ate majja tuli Eleriin algselt mõttega, et tal oleks oma stuudio ega peaks üksi kodus toimetama. Nüüd on ta aga veendunud, et sinna kuuluda on oluline: „Arvan, et ateta oleksin ettevõtluse mingil hetkel lõpetanud. Minu jaoks on see keskkond nii soosiv ja innustav. Tegeleme siin ju kõik sama probleemiga – kust leida klient? Kuidas turundada? Ja siin on inimesed, kellega saab oma ideid põrgatada ja vajadusel ka koostööd teha. See innustab sind tegutsema ja arenema!“

Artikli ilmumist rahastatakse Kagu-Eesti programmist ja see ilmus esmakordselt reisijuht.delfi.ee portaalis.