Uuringu sihtrühmaks olid Kagu-Eesti põllumajandusettevõtted, toiduainete tootjad ja joogitootjad. Andmeallikateks olid riiklikud andmebaasid ning täiendavalt korraldati sihtrühma hulgas telefoniküsitlus ja fookusgrupi arutelu.
Uuring toob välja bioressurssid ja paiknemise ning võimalused kõrgemaks väärindamiseks.
Põlva vald on ettevõtjatele ja ettevõtetele avatud, et leida kõigile sobivad lahendused.
Ettevõtted, kes näevad ametikooli lähedal tegutsemise häid võimalusi, tulge Väimelass!
Tõrva vald on üks Kagu-Eesti omavalitsusetst, kes süsteemselt panustab nii elu- kui ettevõtluskeskkonna arengusse. Videolugu annab lühiülevaate Helme tööstusalast.
Tere tulemast Tõrva valda!
Valga linnas asuv Väike-Laatsi tööstusala on piirkonna suurim. Tööstusala on Kagu-Eesti tööstusalade uuringu kohaselt kuue perspektiivikama ala hulgas.
Loe lisa: Väike-Laatsi tööstusala
Detsembri alguses uut hooaega alustanud Kütioru Puhkekeskuse OÜ, kõnekeeles Kütioru suusakeskus või lihtsalt Kütioru keskus, on hea näide sellest, kuidas ettevõtlike inimeste koostöö ja äriliselt kaaluka riski võtmise abil on võimalik lisaks isiklikule ärilisele kasule anda hoogu nii terve valla kui ka peamiselt noorema generatsiooni käekäigule ja edule.
„30 aastat vana suusakeskus oli müügis, kuna vana pensionärist omanik ei jõudnud sellega enam tegeleda. Paljud mõtlesid, et kes seda hullust ikka ostab, sellega tegelemine pole ju naljaasi. Meie aga mõtlesime, et äge koht, see võiks ju suusakeskusena edasi tegutseda. Tegime väikse turu-uuringu, millised Võru väiksemad ettevõtted võiksid punti tulla ning leidsime lõpuks kümme inimest, kes soovisid sellele uue elu sisse puhuda,“ kirjeldab keskuse lähiminevikku juhatuse liige ja tegevjuht Imre Viilukas. Meeskonna plaan oli kolm aastat tagasi ostetud amortiseerunud suusakeskus nelja aastaga korda teha. Toota lund, vahetada välja kõik elektrisüsteemid ja veetrassid ning soetada lumetraktorid, lumekahurid, mäevalgustussüsteem ja uued tõstukid. „Natukene küll putitasime eelmisi tõstukeid, aga saime aasta hiljem aru, et need on ikka vaja ära uuendada. Eelmisel aastal uuendasime ühe tõstuki ja sel aastal teise, mis olid väga suured investeeringud. Hetkeseisuga on meil tehtud umbes 70–80% plaanitud investeeringutest. Uuel aastal jätkame ilmselt uue garaaži ehitusega, kuhu saame vajalikud masinad panna.“
Võimas tõstuk, hea valgustus ja renoveeritud saunamajad
Kütioru keskuse tänavuse hooaja olulisim märksõna on kahtlemata võimas T-kujuliste postidega kahest tõstukist koosnev suusalift, mis suusa- ja lumelauahuvilisi mugavalt mäe otsa vedama hakkab. Sõltumata kellaajast on mäel alati mugav ja meeldiv toimetada, sest terve mäe peale on paigutatud valgustuse eest hoolitsema lausa 26 valgustimasti, millest igal küljes kolm-neli prožektorit. Nendest piisab ilusti, et 10 hektari suurusel alal oleks meeldiv liikuda ja liuelda. „Üleval mäe peal on suur järve moodi hektariline tiik, selle kõrval kaks renoveeritud palksaunamaja, samuti tõime kohale ühe klaasmaja, mis Eestis üleüldiselt järjest populaarsemaks muutub,“ lausub Viilukas.
„Miks need kümme ettevõtjat siia alla raha panid? Eks nad ole kõik ise suusafännid, kes tahavad seda ka lastele edasi anda. Me ise kutsume seda „Lapsed liikuma“ projektiks. Tänapäeval on suur probleem, kuidas lapsed telefonidest eemale liikuma saada,“ ütleb Viilukas ja lisab, et sellega seoses on Kütioru keskusel koolide jaoks ka eraldi programm välja mõeldud, mille raames saavad klassid kord aastas keskusesse suusaõppele tulla. „Koolist antakse vaba päev, tullakse näiteks kella kümneks kohale, alguses tutvustatakse õpilastele suusatamist, on erinevad loengud mäereeglitest ning samuti õpetatakse, kuidas pidurdada ja kukkuda. Seejärel antakse rendist varustus, harjutatakse koos liikumist ja pidurdamist ning teisel tunnil minnaksegi juba mäele. Terve päeva kestev programm annab noortele õpilastele suusatamisest algteadmised ja oskused. Samuti on siin mugav kohvik ja majutusteenus. Peamajas on seitse tuba,“ ütleb Viilukas ja täpsustab, et selle puhul tuleb Võru vald neile appi, tasudes pool kuludest. Eelmisel hooajal kasutasid seda võimalust paljud koolid üle Eesti ning kokku omandas suusaõppe 2200 õpilast.
15 000 huvilist hooajal
Viilukase sõnul ongi Kütioru keskuse põhiklient nooruk. Austria Alpides käinud täiskasvanud suusafänni jaoks võib mägi paari tunniga juba lahjaks jääda, küll aga tulevad kogenumad suusatajad sellest hoolimata Kütiorgu koos pere pisematega meeldivalt aega veetma. „Meie keskmine klient on nooruk, kes on valmis kaheksa tundi päevas harjutama ja möllama. Eelmisel aastal külastas meid umbes 15 000 inimest, kellest ligi veerandi moodustavad pered. Suusatamine on selline ala, et kui inimene seda meil juba proovib ja maitse suhu saab, hakkab see meeldima ning järgmine kord tullakse koos sõpradega. Saab tulla nii oma varustusega kui ka kogu vajalik meilt laenutada. Meil on laenutamiseks 150 paari suuski ja 50 lumelauda,“ sõnab Viilukas.
Võrumaa tõmbekeskus number üks
Viilukase sõnul pole kahtlustki, et keskus on Võrumaa jaoks väga oluline tõmbekeskus, mille edu tähendab ühtlasi edu kogu maakonnale. Suusatamas ei käi ainult kohalikud, vaid enamik kliente elab hoopis teistes linnades, igas Eestimaa otsas. „Murdmaarajale läheb inimene tunniks-kaheks, aga suusakeskusesse nagu meil tullakse pikemaks ajaks ja ka koos perega,“ lisab ta. Viilukase sõnul töötab keskuses talvehooajal ligi 15 inimest – lumetootjad, traktoristid, mehaanikud, kokad, teenindajad, administraatorid, suusakuuripoisid ja ankrumehed. Paljud tööd on universaalsed ning mõni töötaja teeb järgemööda ka kolme tööd. „Vald toetab meid igati, nad on meie heast käekäigust väga huvitatud ja neile meeldib, et Võru vallas selline aktiivne tegevus toimub. Mida rohkem ettevõtjaid meil on, seda paremini läheb ka vallas. Meie missioon on saada eelkõige lapsed liikuma, et nad oleksid terved ja sportlikud,“ ütleb Viilukas.
Kütioru suusakeskus asub Haanja looduspargis ja Võrust ainult 12 km kaugusel. Mägi on 180 meetri kõrgusel merepinnast ning oru ja tipu kõrguste vahe on 76 meetrit. Näiteks Viru hotell on sama kõrge. Kütioru suusakeskuses on 7 suusanõlva, mis teeb kokku umbes 3–4 km erinevaid mäest laskumisi.
Artikkel valmis Kagu-Eesti programmi toel ja avaldati esmakordselt Delfi portaalis.
1991. aastal asutatud Valgamaa ettevõtte Parmet ASi tootesortiment on ajaga järjest laienenud ning tänaseks ollakse puhtalt tootmisettevõttest kasvanud välja arvestatavaks ja konkurentsivõimeliseks fassaadide ehitusega tegelevaks firmaks. Metallfassaadide projekteerimine, tootmine ja paigaldamine moodustavad Parmeti tegevusest ja käibest kokku ligi 80%. Aastatega suurenenud kompetentsi ja ambitsioonide tulemusel on ettevõttel täna Otepääl ligi 3000 m2 tootmispinda ning samuti müügiesindus Tallinnas. Kuigi Parmeti toodangut võib leida ka kaugematest maailmanurkadest, on põhirõhk siiski jäänud Eestisse ja seejärel Põhjamaadesse.
„Meie põhiturg on ikkagi Eesti, mis moodustab sõltuvalt aastast 30–50%, ning lähiriigid ehk Soome, Rootsi, Läti ja Leedu katavad ülejäänud osa. Sellel aastal on eksport 70%, kuid tavapäraselt jaguneb üsna võrdselt ehk 50% Eestisse ja 50% läheb välja,“ ütleb Parmeti juhatuse liige Erki Parik.
Ehkki ettevõtte toodang läheb põhiliselt Põhja-Eestisse või välismaale, on Parmet jäänud kindlaks otsusele hoida tootmist just Otepääl. Elupõlise otepäälasena on omanik Elmo Parik aga kodukoha fänn ja teadlik kohaliku elu edendamise olulisusest.
Professionaalsus võrdub väljakutserohkuse ja keerukusega
Pariku sõnul on Parmeti eesmärk ehk visioon ja missioon olla üks professionaalsemaid ettevõtteid oma alal, mistõttu otsitakse eelkõige enda jaoks keerukuse astmelt kõige väljakutsuvamaid ja huvipakkuvamaid töid. „Meie tööd peavad linnapilti rikastama ning tahame teha ägedaid asju, et enda tegevust tulevikus nii Eestis veelgi laiendada kui ka välisturgudel rohkem kanda kinnitada. Palju selliseid ettevõtteid ilmselt ei ole, kes samasuguseid või analoogseid lahendusi suudavad pakkuda,“ ütleb Parik ja rõhutab, et Parmet on üks väheseid ettevõtteid, kes on võimeline suure keerukusega metallfassaade tootma ja paigaldama.
Parmeti suuremate ja uhkemate tööde puhul väärivad kindlasti märkimist Tallinna Lennujaama, Ülemiste kaubanduskeskuse, Stockmanni kaupluse, Tartu Delta hoone, Tallinna Sadama D-terminali, Nautica keskuse ja WoHo fassaadid. Väljaspool Eestit on fassaade tehtud Sven-Harry kunstimuuseumile Stockholmis, Krafti büroohoonele Põhja-Rootsis, kirjastusehoonele Ventspilsis ja Dudley kolledžile Inglismaal, lagesid on tarnitud mitmele Helsingi Länsimetro uuele terminalile.
„Laed on ju igal hoonel, aga enamasti on tegu lihtsate lahenduste ehk standardtoodetega. Selles osas me lagede müüjate ja paigaldajatega ei konkureeri. Aga kui tuleb mängu erilahendus, siis kukub suur osa konkurente ära ja tuleme mängu meie, paneme oma kompetentsi maksma ja suudame ka hinna osas konkureerida,“ lisab Parik.
Parmeti kliendid on eelkõige suuremad ehituse peatöövõtjad ehitusfirmad, nagu Merko, Nordecon, Fund Ehitus, Astlanda ja teised. Ettevõte hindab kliente, kellega on hea koostööd teha ning kes mõtlevad samamoodi lahenduste osas kaasa.
Samuti on Parmetil palju arhitektidest ja sisekujundajatest koostööpartnereid, kes pöörduvad nende juurde juba projekti väga varajases faasis, et nõu küsida ja projekt põhjalikult läbi arutada. Eesti arhitektid on Pariku sõnul väga julge mõttelennuga.
„Kõige parem reklaam on hästi õnnestunud objekt. Ehitaja peab seda kindlasti ka järgmine kord meeles ning eelistab sind teistele. Samamoodi on lugu siis, kui mõni hästi teostatud töö linnapildis silma hakkab – siis alati uuritakse, kes sellega hakkama sai ning ka see toob järgmised kliendid ja arhitektid meie juurde,“ ütleb 40 töötajaga Parmeti juhatuse liige Parik.
Artikkel valmis Kagu-Eesti programmi toel ja avaldati esmakordselt Delfi portaalis.
„Olen terve taasiseseisvunud Eesti aja tegelenud ettevõtlusega ning 1996. aastal otsustasin, et võtan härjal sarvist ja asutan Sanbruno. Alustasin ihuüksi, käisin korterites ja tegin kõiki torutöid, mida oskasin. Aasta pärast olime juba kolmekesi. 1999. aastal kolisime ettevõtte Põlvasse, ostsime seal kesklinnas ühe kinnistu ja sealt maalt hakkas ettevõte juba päris jõudsalt arenema,“ alustab Sanbruno OÜ juht Raul Lepasson ettevõtte ajaloo kirjeldamist.
„Armastame just keerukamaid, mitte lihtsamaid asju ehitada ja teha. Mida keerulisem, seda huvitavam ning samuti on keerukamate tööde puhul väiksem konkurents. Keerukamad asjad, mida keegi järgi ei oska teha, on väga põnevad,“ kirjeldab Lepasson.
Põlvas asuv ettevõte teeb töid üle Eesti, kuid lõviosa tegevustest jääb lõuna poole. Töid tehakse nii all- kui peatöövõtuna. „Meie põhiline piirkond on Pärnust Peipsini. Meie väliosakond on just Pärnu maakonnas väga hästi tuntud,“ ütleb Lepasson. Sanbruno kliendiportfell on väga eripalgeline alustades lihtsast maainimesest ja lõpetades suuremate riigiettevõtetega. Välitööde osakonna hallata on reeglina Eesti riigi või kohaliku omavalitsusega seotud ettevõtted, kus enamik töid tuleb riigihangetega. Sisetööde osakonna pärusmaa on suurel määral korteriühistud ja uusehitised. Palju renoveeritakse kortermaju, kus tuleb konkureerida samuti riigihangete registris. Hooldusosakonna keskmine klient on pigem eraisik ehk maapiirkonna või linna tavaline inimene, kelle kodus käiakse segisteid ja WC-potte paigaldamas. Sõltumata töö iseloomust ja selle suurusest annab Sanbruno tehtud töödele alati kindla garantii. Kõik firma kasutatud materjalid on kõrge kvaliteediga. Lepassoni sõnul pole oluline mitte ainult töö kui niisugune, vaid ka kliendi edaspidine abistamine ning talle antav kindlustunne: „Me ei jäta kliente maha, vaid tagame talle edaspidise abi. Klient saab ka aastate pärast meie poole pöörduda ehk tema jaoks on meie uksed alati avatud.“
Mille põhjal Sanbruno oma järgmisi arengusuundi ja plaane seab? „Vaatame ja mõtleme, kuidas ennast korrigeerida ja atra seada ehk kuidas tänasel turul võimalikult efektiivne olla ning kõigi jaoks raha kokku hoida. Tõsi ta on, et me ei ole odavad ega saagi olla odavad. Jälgime kogu aeg turul toimuvat,“ sõnab Lepasson.
Lepassoni sõnul toimub ettevõtte arendamine jätkuvalt, st pidevalt on vaja panustada juhtimissüsteemi protsesside parendamisse ning tõsta süsteemi tõhusust. Kvaliteet tagatakse parima hinna ja läbimõeldud töökorralduse leidmisega.
„Tahame, et meie töö tulemusel jääks loodus maksimaalselt puhtaks ning et inimesed saaksid korraliku teenuse. Meil on hea koostöö ja Tartu Kutsehariduskeskusega. Arvestame oma tegevuses alati keskkondlikku mõju, et hoida ära saastamist. Olulisel kohal on ressursside ja materjalide korduvkasutamine ning jäätmete nõuetekohane käitlemine. Töötajate kompetentsi ja motivatsiooni säilitamiseks on oluline nende regulaarne erialane ja keskkonnaalane koolitamine. Vähendame oma töös kõikvõimalikke riske, et ära hoida töötajate vigastusi ja põdurust. Juhindume oma tegevuses Eesti Vabariigis kehtivatest keskkonna-, töötervishoiu- ja muudest kehtivatest seadustest,“ kirjeldab Lepasson ja lisab, et Sanbruno OÜ on Põlva valla jaoks hea tööandja ja korralik maksumaksja. Koostööd Sanbruno ja Põlva valla vahel hindab Lepasson produktiivseks.
„Torumees ei ole alati punase nina ja viina lõhnaga. Torumehe amet on prestiižsemaks muutunud. Tegemist on haritud ja viisaka poisiga, kes kõnnib arvutiga ringi ja oskab programmeerida ehk siis ikka natukene kõrgem pilotaaž. Vähemalt sellest lähtume Sanbrunos ning soovime seeläbi torutöid tegevate inimeste mainet pidevalt parandada. Sanbruno endistest töötajatest on arenenud välja üheksa osaühingut, kes on jäänud meie headeks partneriteks. Olen olnud mentoriks uutele Lõuna-Eesti ettevõtjatele kolmel aastal. Ja üleüldse on meil parim kollektiiv siinpool Emajõge!“ , märgib Raul Lepasson.
Mida ütleb Lepasson Põlva kohta? Miks on just seal hea Sanbrunol tegutseda? „Põlva on parim koht ettevõttele, väiksus on vahel ka eelis! Me tunneme Põlvas üksteist, Põlva inimesed on ausad ja head. Põlvas on lihtsalt kättesaadavad enamus elukondlike teenuseid ja muidugi ilusa ja puhta looduse vastu ei saa!“
Sanbruno OÜ müüb kõike, mida vajavad torumehed. Firma poe kaubavalikut iseloomustab lause: „Müüme neid materjale, mida ise paigaldame!“ Teisisõnu tähendab see kvaliteeti. Ettevõtte gaasi-, kütte-, vee- ja kanalisatsioonitööde võimekus kasvab jätkuvalt ning klientidele osutatakse ka korralikku hoodusteenust.
Artikkel valmis Kagu-Eesti programmi toel ja avaldati esmakordselt Eesti Ekspressis.
Kui armastate looduses iga ilmaga liikuda või peate seda tegema töökohustuste tõttu, siis teate kindlasti seda, et kihiline riietus võimaldab end mugavalt tunda ka kõige jahedamate ja niiskemate ilmadega. Võibolla aga ei teadnud te seda, et soe meriinovillane pesu, mis kannab firmamärki Aclima, on toodetud siinsamas Eestis Valgas asuvas tehases.
Tegu on ühe tõeliselt põhjamaise ettevõttega, mis on igati jätkusuutlikult tegutsenud siin juba eelmise sajandi lõpust ehk aastast 1999.
Aclima OÜ juhatuse liige Maive Saarepera räägib, et Aclima lugu sai alguse aga juba 1939. aastal, kui sellele pani Norras aluse Eivind Johansen. Kuni 2021. aasta lõpuni on Aclima olnud kolme järjestikuse põlvkonna pereettevõte.
„Valgas asuv tootmisettevõte asutati 12. jaanuaril. Ettevõtte norralastest omanikud otsisid võimalusi Baltimaadesse uus tehas rajada. Varasemalt oli neil tootmisega kogemusi nii Eestis kui Leedus. Sel korral aga langes investorite valik Eestile, kuna tol ajal tundus neile investeerimiskliima ja riigi üldine arengutase kahe teise Balti riigiga võrreldes rohkem arenenud. Tehasele otsiti kohta justnimelt Tallinnast väljapoole ja see, et selleks kohaks osutus Valga, on pigem juhuste kokkulangemine,“ selgitab Saarepera.
Et pea veerand sajandit kestnud koostöö on hästi sujunud, on märk sellest, et tehtud otsus oli õige ja investeering Valgamaale tõi kasu nii investorile kui ka siitkandist pärit töötajatele.
Aclima alustas majandustegevust 1999. aasta aprillis, esmalt Troll Balti ASi nime all, hiljem sai firma nimeks Aclima Baltic AS. Alates 2022. aasta augustikuust kannab ettevõte Aclima OÜ nime.
Ettevõte põhineb algusest peale sajaprotsendiliselt väliskapitalil, kuuludes esialgu oma sõsarettevõtte Aclima ASi ja emaettevõtte Troll Teko Holding ASiga ühtsesse kontserni. Alates 2021. aasta lõpust kuulub Aclima OÜ koos oma Norra sõsarettevõttega Aclima AS uuele omanikule Open Air Groupile (OAG).
Open Air Group on Rootsis, Norras ja Soomes tegutsev ettevõtete grupp, mis keskendub jahil ja koertekasvatuses ning üldisemalt välitingimustes kasutatavatele toodetele. Ettevõttele kuuluvad sellised kaubamärgid, nagu Chevalier, Tracker, Ultracom, Alaska 1795, Burrel, Valio, Garphyttan ja Aclima ning e-jaemüüjatest Widforss.se, Widforss.ei, Retkitukku.fi ja Koiravaruste.fi.
Open Air Groupi eesmärgiks on saada Põhjamaade turuliidriks jahi-, koerte- ja õuetoodete arenduses ning müügis.
Valgas asuva tehase tegevuseks on olnud läbi aastate meriinovillastest ja -villasegu trikotaažkangastest funktsionaalse spordipesu ja lasterõivaste tootmine Aclima ASile. Valga tehas on spetsialiseerunud Aclima ASi loodud ACLIMA brändi spordiriiete tootmisele, mis on mõeldud laiatarbekasutuseks.
Lisaks sellele on koostöös erinevate maade kaitsejõududega välja töötatud spetsiaalselt relvajõududele loodud pesutooted.
Aclima toodete eripäraks on tasaõmblused, samuti nende funktsionaalsus. See tähendab kanga puhul näiteks seda, et kangas ei ima endasse keha niiskust ja hoiab sel moel stabiilset kehatemperatuuri.
„Meie võtmekliendi Aclima ASi tellimuste osakaal moodustab 100% Valga tehase kogu aasta toodangumahust. Aclima AS turustab meie toodangut kogu maailmas ja suure osa kogumüügist moodustavad tarned politseile ning sõjaväele. Kõik tootmises kasutatavad meriinovillased ja -villasegused trikotaažkangad on välja töötanud sõsarettevõte. Samuti töötab toodete disaini välja Aclima AS. Samas toimub mudelite arendus Aclima OÜ ja Aclima ASi tootearenduse meeskondade koostöös,“ selgitab Saarepera.
Igapäevase tootmistegevusega on seotud eeskätt Aclima OÜ, kuna sõsarettevõtted tegelevad rohkem turunduse ja klientide leidmise, hoidmise ning kliendisuhete arendamisega.
2021. aasta müügitulu oli ettevõttel 11,7 miljonit. Äritegevus on viimase 10 aastaga laienenud ning 2023. aastal on planeeritav käive koguni 17 miljonit eurot.
Aclima Valga tehases saab hetkel tööd 68 inimest. Lisaks Valgas asuvale tehasele on Aclimal pikaajalised allhanke koostööpartnerid Eestis, Lätis, Poolas, Leedus ja Horvaatias.
Eesti lõunapiiril asuvas Valgas pole just üleliia palju sobivate oskustega töötajaid, seda enam, et rahvaarv sealkandis pigem väheneb kui suureneb. Seetõttu peab ettevõte olema üpriski atraktiivne, et väärt tööjõudu leida ja hoida.
Aclima Valga tehases saavad peamiselt tööd õmblejaid. Kuna ettevõte on pidevas kasvamises, siis aeg-ajalt tekib tööjõuvajadus nii tootmise, tootearenduse kui ka tootmisjuhtimise vallas.
Enamus töötajad on pärit Valgamaalt, kuid mitmed inimesed käivad tööle piiri tagant Lätist. Tootearendusosakonnas on töötajaid ka Võrust ja Tallinnast.
Valgamaad kui ettevõtluskeskkonda iseloomustabki Maive Saarepera arvates see, et professionaalse tööjõu leidmine on raskendatud ning teenuste kättesaadavus piiratud.
Asukoha plussiks on see, et siin piirkonnas võib motiveeritud tööjõudu leida lisaks Valgamaale naaberriigist Lätist.
Põhjamaadest pärit omanikud peavad oluliseks ka põhjamaise töökeskkonna ja -kultuuri juurutamist tehases. Aclima ASi juhatuse liikme Maive Saarepera sõnul on töötingimused tehases head ja nende parandamisega tegeletakse pidevalt. „Seda, et meie puhul on tegu välisomanikuga, otseselt ei tajugi. Kuigi ettevõtte omanikud asuvad välismaal, on nad usaldanud ettevõtte igapäevase juhtimise ettevõtte töötajate juhtgrupile,“ selgitab Saarepera.
Lisaks võimaldab tööandja töötajatele erinevaid motivatsioonipakette ja boonuseid ning kaugtöövõimalusi.
Selleks, et ka toodang oleks kvaliteetsem, vastaks kaasaegsetele kiiresti muutuvatele tingimustele ja tootmine oleks efektiivsem, on vajalik kaasajastada seadmeid ja tööprotsesse. Üldist töökeskkonda parendab ka see, et ette on võetud vana tootmishoone renoveerimine ning alustatud uue hoone ehitamist.
Hetkel on käimas uue tootmishoone ehitustööd, mille valmimisaeg on planeeritud 2022. aasta lõpuks. Uue tootmishoone valmimisega suurendatakse lao pinda ja sinna rajatakse automatiseeritud juurdelõikusosakond.
Juurdelõikusseadmed on plaanis siduda ERP-süsteemiga, mis võimaldab parandada tootmise planeerimist. Juurdelõikusosakonna automatiseerimisega suurendatakse juurdelõikuse võimsust ning kiirendatakse kogu juurdelõikuse protsessi.
Idee ise moodulahjusid tootma hakata tekkis Tartu mehel Marko Kuritsal üle kümne aasta tagasi, kui esialgu ilus plaan Soomest moodulahjusid Eestisse importida läks vett vedama. Soomlaste äraütlev vastus koostööpakkumisele tekitas algul küll trotsi, kuid sellest sündis idee luua enda ettevõtte ja tahtmine hoopis ise ahjusid tootma hakata.
Kurits meenutab, et ettevõtmist alustati 2006. aastal koos tolleaegse äripartneri Vambolaga, kellega üsna juhuslikult kokku saadi ja asja arutati. Sellest kohtumisest hakkas pall veerema – koostati esimesed eksperimentaalvormid, hangiti tööpink, tööstuslik segumasin, korrastati ja kohandati tootmisruum, milleks oli kolhoosiaegne garaažiboks. Põlvamaale Ahjale seati töökoda sisse seetõttu, et seal oli lihtne ettevõtmisega algust teha. Olemas olid sobivad ruumid ja esimesed töötajadki olid pärit Ahjalt või selle lähiümbrusest.
Päris alguses oli põhiküsimuseks moodulite valmistamistehnoloogia ning sellega seonduv. Ettevõtte algusajal toimis kõik kättejuhtuvate vahenditega. Ka meeskond oli tol ajal väga väike ja sinna kuulus kõigest kolm inimest, kellest kaks tegelesid lisaks moodulite tootmisele müügitööga, materjalide hankimisega ning kõige muuga, et ettevõte jalad alla saaks.
Konkurentsivõimeline kvaliteet
Mõttest esimese müügikõlbuliku ahjuni kulus kaks aastat ning ettevõtmise sisseseadmine ja tootearendus oli üpriski aegavõttev protsess. Tänaseks on aga Ahja moodulahju enda tootmishoones toodetud juba tuhandeid ahjusid ning kliendibaas ulatub üle terve Eesti. 16 aastat turul olnud ettevõtte põhitegevuseks on moodulahjude, -pliitide ja -soojamüüride tootmine, müük ja paigaldus. Juhatuse liikme Henri Jõgi sõnul on ettevõttel hetkel võimekust toota üle kümne erineva ahjumudeli, kahte erineva võimsusega soojamüüri ning pliiti: „Arendustöö pole seisma jäänud ning tulevikus lisandub uusi tooteid kindlasti meie nimekirja.“
Ahjud meisterdatakse käsitööna croval-materjalist, mis on oma omaduste poolest ideaalne materjal ahjuehituseks. Sarnaseid ahjusid on ehitatud Soomes juba üle 70 aasta ning Põlvamaa metsade vahel valminud ahjud ei jää ei disainilt ega kvaliteedilt põhjanaabrite tuntud brändidele kuidagi alla. Ahjal tehtud moodulahi soojeneb juba kütmise käigus ning annab soojust välja ühtlaselt, meeldivalt ja pika aja jooksul.
Kindel valik igas olukorras
Praegune suhteliselt ebastabiilne olukord nii elektri- kui ka gaasiturul on pannud inimesed mõtlema saabuva talve peale. Paljud otsivad lahendust, et elektri või gaasi puudumisel majapidamine soe oleks ja moodulahi on siin üheks lahenduseks.
Kuritsa sõnul on praeguses olukorras tellimusi mõnevõrra rohkem kui eelnevatel perioodidel, kuid samas spekuleerib ta, et siin ei saa eranditult ainult elektriturgu süüdistada, olgugi, et see on üks faktoritest. „Üldiselt on eestlane selline inimene, kes on ahikütte ja elava tulega üsna harjunud, seega on paljude jaoks ahiküte must-have ka näiteks vastvalminud hoonetes,“ lisab ta.
Mida aga arvata Euroopas palju kõneainet tekitanud ideest ahikütet tulevikus maksustama hakata ning mis roll on ahiküttel rohepöörde kontekstis? Kas puit suudab energiaallikana uutele päikesepaneelidele ja tuuleparkidele üldse konkurentsi pakkuda?
Jõgi leiab, et keskkonnasaaste on tõsine argument, kuid tasub silmas pidada, et ahikütte ja saastamise vahele võrdusmärki siiski tõmmata ei saa. Täpselt nagu ei saa seda tõmmata ka päikesepaneelide, tuuleturbiinide ja roheenergia vahele: „Jah, lõpptarbijale on see tõesti keskkonnasõbralik ja soodne lahendus, kuid vaadates suuremat pilti, mis hõlmab endas nende seadmete tootmist ja mingil hetkel utiliseerimist, pole olukord enam nii roheline.“
Jõgi selgitab, et ahikütte puhul oleneb keskkonda jõudev saaste kogus mitmest asjaolust – lõõristiku ja põlemiskambri ehitus, kütuse kvaliteet, kütmisrežiim ning isegi halgude suurus ja asetus küttekoldes on mõjutavateks teguriteks. „Kui need punktid on paigas, on puit meie hinnangul vägagi konkurentsivõimeline energiaallikas ning me ei pea rääkima ahiküttest eeskätt kui keskkonnasaaste allikast.“
Täna leiab ettevõtte tootevalikust näiteks eriti moodsa pilukoldega ECO ahju, mis on oma iseloomult väga keskkonnasõbralik ja kuulub n-ö raskekaalu võistluskategooriasse. Pilukolle tagab selle, et põlemisprotsess on oluliselt puhtam, kõrgema temperatuuriga ja puidust saadav energia tunduvalt suurem. Ühe küttekorraga (6–10 halgu) hoiab ahi sooja 24 tundi. Sellest tuleneb ka taolise koldetüübi oluliselt suurem kasutegur. Antud ahi valmis koostöös Eesti Maaülikooli katlalabori teadlastega, ECO kolde töötas välja OÜ Tuli ja Suits ja seda on katsetatud Keskkonnauuringute Keskuses. Kurits ütleb, et iga päev töötatakse Ahjal siiski selle nimel, et moodulahjud oleksid võimalikult keskkonnasõbralikud ja korstnast väljuks vaid puhas õhk.
Vaata lähemalt aadressilt moodulahi.ee.
Artikkel valmis Kagu-Eesti programmi toel ja avaldati esmakordselt Delfi portaalis.
